Nonii, siin ma siis olen – ja paistan suht rõõmus ka. Inimesed, kes pole puutunud kokku ameerika autoga võiks arvata, et puhas jama ja küll ta kodus vaikselt kirub oma kurba saatust, mis teda kokku viis ameeriklasega.... Prooviks siis veidi juttu kirjutada,  kuidas on omada sellist masinat.
2001 aasta sügis hakkas kätte jõudma ja sai ka selgeks, et enam nii edasi ei saa – 3 aastat sõidetud ühe autoga ja aitab. Oli küll tore ja teistest erinev auto (MB 230C´79) aga eks ta tahtis ka juba väikest kereremonti ja iga kuu tagant pidi siin-seal midagi välja vahetama. Mõeldud, tehtud – mersu müüki ja uut otsima. Polegi nii kerge ülesanne, sest Opeleid või Sierrasid on küll pakkuda, aga hingele pole ju tavaliselt midagi... Kuna olin juba paar autot tagasi ameeriklast omanud, siis pilt selge – sellist jälle vaja. Peab ütlema, et vedas, sest just sellel hetkel oli neid ka päris palju pakkumises. Cadillaci nimelisi siis. Enda praeguse autoga proovisõitu tehes oli asi selge, et see ta ka on, mida mul vaja. Oli ta vaeseke küll väljastpoolt suht kahvatu ja pleekinud, aga kõik jupid olid alles ja kõik ka töötas, kui mõned jubinad välja arvata. Müüja tundus ka selline aus tüüp olema, jäin uskuma, et asi on korras ja hooldatud (nii muide oli ka).
 

Diil tehtud, sai siis asjasse süvenetud. Ajaloost niipalju, et 1990 a ostis selle auto USAs keegi neegrimammi, kes ta peale liisingu lõppu ´95 aastal maha müüs. Juhtus eelmine omanik just ameerikamaal olema ja tema ta ka ära ostis. 2001 siis oli minu kord auto eest papp välja käia.
Auto on siis Cadillac Eldorado, 1990 aastast. Mootorit on tal 4,5 liitrit, elektroonilise 8punkti pritsungiga ja hobuseid 180. Vähe ütlete? Noh, igapäevaseks linnas uisutamiseks piisab ja asja teeb eriti toredaks jõumoment, mis praktliselt tühikäigust kättesaadav on ja harjumatult ulmelist kiirendust pakub (võrdluseks eurod - japsid, kus max pöördemoment ikka sealt 4 – 5000 pöörde pealt kätte tuleb). Tene hea asi asja juures on see, et mootorit pole viimase piirini forsitud – seega 500-600 000km pole talle mingi probleem, siis ehk oleks vaja juba ka tihendeid ja rõngaid vahetama hakata.
Kast on 4-käiguline automaat, mis on puhas rõõm – eriti linnas, kus muidu peaks kangi kruttima kui kurjast vaimust vaevatud... Lisadest ka natuke... kõik, mis 1990ks aastaks välja mõeldud oli, see ka küljes on. Puudu on paar asja, mille üle ma neegrimammile vimma pean – traction control koos ABSga, mis sellel aastal Eldoradol lisavarustus oli ja Bose Symphony Sound nimeline stereosüsteem, mis oma 6 kõlari, CD boxi ja 3 võimendiga üsna tore asi on. OK, igatahes polnud esimene omanik vist suurem muusikahuviline ja nii tal ongi GM standardmakk, mis suhteliselt vilets on. Küll vahetaks ümber, aga tahaks armatuuri sobivat isendit, mida lihtsalt leida pole. Ja mingit säravat/vilkuvat krappi ka ei taha...
Remondi osas on tehtud sellist tavalist tööd – rooliotsad vahetatud, piduriklotsid vahetatud, õlisid ja filtreid vahetatud... Hinnad polegi nii suured, kui arvatakse (kui välja arvata nt. mootoripadjad ja igasugused iluvidinad nagu märgid-sildid-liistukesed). Juppide kättesaadavus pole ka mingi suurem mure – adekvaatseid firmasid, kes ameeriklastega tegelevad  on küll ja rohkem, tellimisaeg ka lühike – ühesõnaga no problems!
Oma aega ootab veel streikima hakanud tagaklaasi soojendus ja kliima juhtplokk, mis on soendust/jahutust küllaltki kummaliselt jagama hakanud... Noh, vanust tal ju ka ikkagi 12 aastat...
Suurem töö oli 2002 suvel Jaanipäeva alla tehtud kere värvimine/lakkimine – nüüd on asjal ka läiget ja sära juures.

Kui rääkida mugavusest, siis see on Cadillacil sellisel tasemel, milleni vähesed autod küünivad (ja eed on ka hinnaskaala kõrgeimal poolel). Nahksisu, sulgkerge rool, autopiloot ja elektrimäng (aknad, peeglid, lukud, istmed), konditsioneer ja reguleeritav rool, teevad punktist A punkti B sõidu kuratlikult mugavaks. Ruumi on piisavalt – isegi taga saab normaalselt lebotades pikki vahemaid sõita. Pakiruum pole just suurimate killast, aga paar kõhnemat itaallast mahub sinna ikka ära ja ega Cadillac´i polegi kabaveoks välja mõeldud. Juhitavus on hea, kuigi see esivedu tahtis harjumist (kui kogu elu oled tagaveolisi autosid tarbinud). Tagumist otsa hoiab pehmelt ühel kõrgusel õhkvedrustus, kogu sõit on tüüpiliselt ja ameeriklaselikult pehme...

OK, võib ju väita, et paljudel teistel masinatel samad lisad – mugavused küljes, et mis see siis ikka ära ei ole. Olen nõus, on küll. Aga näiteks mägutuled tiibadel, mis sulle ära näitavad, kas pargid, lähid, suunad ikka töötavad ja terved on; sama tagatulede kohta; automaatne lähi/kaugtulede lüliti, suundadega koos sisse lülituv küljehalogeen (ditch light) – valgustamaks külge, kuhu parasjagu keerad; ja muidugi üks minu lemmik – kompuuter, mis sulle kõigest teada annab, mis kere küljes või mootoris toimub (alates klaasipesuvedeliku vähesusest ja lõpetades nt. pihustite seisukorraga). Oleme ausad ja ütleme, et seda igalt autolt ei leia...

Ja siis see palju küsitud–räägitud bensiinikulu: maanteel 7-8 lirtsu; linnas 13-16 (kuidas vajutada). Pole palju sellise mootorimahu kohta, peab ütlema, vana mersuront jõi oma 2,3 liitrise mootori juures 15 lirtsu olenemata sellest, kas cruisasid linnas, või kimasid maanteel??? Ja teadmine, et alati on pool pedaalimaad vajutada ja minekut varuks, kui seda just vaja peaks minema? 
Kokkuvõtteks – olen rahul ja võin ka teistele soovitada – osta ja sõida, pole ameeriklane kallim hooldada ja viletsam sõita midagi ega lagune ka rohkem. Kõik sõtub tegelikult ju sellest, kuidas autot hoida ja kasutada... aga see on hoopis teine jutt.

Omanik: Ain