Autor: Raxo

Caprice alustas oma elu 1965.aastal neljaukselise hardtop Impala luksuspaketina, et konkureerida Ford'i eduka LTD seeriaga. Pakett lisas jäigema vedrustuse, kõrgema kvaliteediga riidest ja vinüülist istmed ja uksepolstrid (samuti paksema, kõrgema kvaliteediga vaipkatte), pähklipuust dekoratsioonid armatuurlaual ning uksepaneelidel, spetsiaalsed ilukilbid ning dekoratiivse vinüülkatuse.

Pakett võeti väga hästi vastu ning 1966.aastal laiendati see ka kaheukselisele hardtop'ile ning universaalile. Iga Caprice sai V8 mootori. Kuigi automaatkäigukast, roolivõimendi, valge randiga rehvid ning vinüülkatus olid saadaval lisavarustusena, müüdi pea iga Caprice koos nendega. Tihti tellisid kliendid veel luksuslisasid nagu konditsioneer, elektriaknad, elektriistmed ning autostereod. Mitmed autoajaloo raamatud märkisid, et täisvarustuses Caprice pakkus konkurentsi Cadillac Deville'i välimusele, mugavusele ja käepärasusele.

Kui Caprice tõusis uueks täismõõdus Chevrolet'iks, siis Impala (endine tippmudel, millel oli ka Super Sport mudel) kukkus teisele kohale. Bel Air ja Biscayne hoidsid pingerea madalamaid kohti. 1973.aastal nimetati Caprice ümber Caprice Classic'uks ning lisandus kabriolett, mis püsis ainult kolm aastat ning lõpetati 1975.aastal koos täismõõdus B-body teisikutega nagu Oldsmobile Delta 88, Buick LeSabre ning Pontiac Grand Ville'ga.

1976.aastaks - kuues ja viimane aasta 1971.aastal esitletud kerestiilil - kaalus Caprice ligilähedaselt 4800 naela (2180 kg) ning oli umbes 19½ jalga (5,9 m) pikk - pikem kui paljud tänapäevased täismõõdus maasturid. 1977.aasta mudelitel vähendati mõõtmeid, kaks aastat varem, kui Ford jõudis vastata oma vähendatud LTD'ga. See platvorm säilis aastani 1996.

Ajavahemikus 1977-1990 tehti suuremad muudatused aastatel 1980 ja 1986. Valikus olid neljaukseline sedaan, kaheukseline kupee ning kahe- ja kolmekohalised universaalid. Alammudel Impala tootmine lõppes 1985.aastal ning asendati ümbernimetatud baas-Caprice'ga 1986. Samal aastal esitleti uut Caprice Classic Brougham'i, millel oli luksuslikum sisu kui tavalisel Caprice Classic'ul - veluuriga 60/40 diivan-istmed. 1987.aastast oli Caprice Classic Broughamile saadaval "LS" lisapakett, mis lisas eksklusiivse Landau dekoratiivse vinüülkatuse ning veelgi luksuslikuma sisu (riidest või lisana nahast polsterdused) - esimene täissuuruses Chevy päris "peidetavate" istmetega peale 1952.aasta Bel Air'i.

1991.aasta mudelile tehti põhjalik ümberkujundus, mis vahetas 1977.aasta põhjal tehtud kandilise keredisaini aerodünaamilisema vastu välja. 1994.aastal kujundati ümber ka sisu, et võrdsustuda Impalaga, mida samal aastal taasesitleti. Caprice sai Camaro rooli, digitaalse spidomeetri ja uue konsooli. Tagumised küljeaknad tehti Impala stiilis 1995.aastal. Kriitikud ei võtnud autot hästi vastu ning 1996.aastal lõpetati selle tootmine. Süüdlaseks peeti väiksema Chevrolet Lumina arvukuse kasvu. Läbi Caprice'i tootmise aegade oli 9C1 pakett populaarne politseiauto. Parimaks politseiautoks peetakse 1994-1996 aasta mudelit, mida viib edasi Corvette'i LT-1 350cid mootor.

Pärast 1977.aasta vähendatud mudelite esitlemist võttis Chevrolet oma 9C1'ga Chrysler'ilt üle korrakaitseorganite turu, omades politsei turust 60% 1980. lõpus ning 80% 1990. alguses. Caprice ja Impala olid sellel ajal eelistatud ka taksofirmade poolt.

Chevrolet taaselustas 1994.aastal Impala SS'i nime, lisades selleks Caprice 9C1'le spetsiaalse esivõre, spoileri, spetsiaalse sisukujunduse ning 17-tollised ROH valuveljed, millel 255/50/17 BF Goodrich rehvid. Lisaks sai Caprice deforsseeritud Corvette'i LT-1 350cid mootori, mis andis välja 260 hobujõudu ja 330 ft/lbs (447 Nm) pöördemomenti. Impala SS'i uuendati 1996.aastal, mil käigukang viidi põrandale ning digitaalnäidikud vahetati analoognäidikute vastu välja.

Impala SS'i valitsemise ajal sai ka Caprice 9C1 LT-1 mootori ja sai legendaarseimaks tänapäeva politseiautoks. Üheks märkimisväärseimaks jõudlusstatistikaks oli see, et Caprice 9C1 tegi kiirendusrajal ära Mustang SS4'le, millel viieliitrine V8 mootor. Auto sai sellise politseijaoskondade kiindumuse osaliseks, et nad lasksid oma 9C1'sid taastada peale Caprice'i tootmise lõpetamist.

Caprice nimetati Motor Trend'i poolt kaks korda (1977 ja 1991) aasta autoks. Aastal 1983 oli Caprice Classic ajakirja Car and Driver kümne parima seas.

Mootorid:

• 1965-1967: 283cid V8
• 1965-1969: 327cid V8
• 1965-1969: 396cid V8
• 1966-1969: 427cid V8
• 1968: 307cid V8
• 1969-1980, 1981-1991 (ainult politsei), 1992-1996: 350cid V8
• 1970-1976: 400cid V8 (kaks versiooni: small block 1970-76; ja big-block 1971-72)
• 1970-1976: 454cid V8
• 1976-1993: 305cid V8
• 1977-1979: 250cid V6
• 1980-1984: 229cid V6
• 1980-1982: 267cid V8
• 1980-1984: 350cid V8 diisel Oldsmobile'lt
• 1985-1988: 262cid V6
• 1984-1990: 305cid V8
• 1987-1990: 350cid V8
• 1994-1996: 265cid V8
• 1994-1996: LT-1 350cid V8

Käigukastid:

• 3-käiguline manuaal: standardvarustuses 1965-1971 algus
• 4-käiguline manuaal: lisavarustusena 1965-1969
• Powerglide, 2-käiguline automaat: lisavarustuses 1965-1970
• Turbo Hydra-Matic 350 ja 400, 3-käiguline automaat: lisavarustuses 1965-1971 algus, standardvarustuses 1971 lõpp-1988
• Turbo Hydra-Matic 200 4-R ja 700R4/4L60, 4-käiguline overdrive automaat: lisavarustuses 1981-1988 mudelitel, standardvarustuses 1989-1996