|
|
|
Autopäevikud > Chevrolet 1500 Sportside 1989
|
| Viimane sissekanne | 3 viimast sissekannet | Kõik sisseakanded (4) |
tagasi |
Chevrolet 1500 Sportside 1989 |
Omanik: Margok |
| Ameeriklase otsimine soome avarustest |
03.08.2015 |
Sai siis ka lõpuks nakatunud Usarauast ja eks ikka kõige lähim koht sellise isendi leidmiseks on meie põhjanaabrite juurest Soomest. Paar kuud sai lehitsetud nii Auto24 kui Nettiauto lehekülgesid ja esimeseks soosikuks oli El camino. Miks just El Camino? Aga seepärast et sellel autol on stiili ja ehk on ka mingi praktiline väärtus kasti näol.
Algus tundus paljulubav. Avades Nettiauto lehekülje oli müügis kogunisti 15 isendit, kus hinnad algasid 3000€. Loomulikult oli kriteeriumiks et kindlasti peaks olema V8 ja võimalikult mitte kaugel Helsinkist kuna mõned aastad (täpsemalt vist juba 9 aastat tagasi) sai juba põhjas käidud ühe järel ja tesitkorda ei viitsinud sellist matka ette võtta.
Seega valisin välja 5,0 liitrise (piltidel suhteliset heas korras) isendi mis asus Helsinkist 100km kaugusel. Auto aastaarv 1984.
Müüjaga üksikasjad veel üle käidud ja täpsustatud ning hinnas alal kaubeldud oli plaan selge. Tuleb see siis ära tuua.
Reisikava paika pandud ja piletid leitud olin valmis juba vajutama Enter et hakata piletite eest maksma. Mingi hääl aga ütles et helista igaks juhuks veel müüjale.
Ja siis tuli müüja poolt vastus et auto on müüdud. KOhe oli sama isend uuesti Nettiauto lehel üleval ja hinnale lisatud paar tuhat eurot.
Seega oli esimene väljavalitu läinud ja peale paari päevast mõtlemist nihutasin kriteeriumeid allapoole ja võtsin järgmise ette.
Tegemist veidi värskema 1986 aasta kuid lahjema V6 ja 4,3 liitrine. Mõtlesin et mis seal siis ikka, eks mootorit saab ju ka vahetada.
Ja võta näpust. Taas sama jada ainult et sel korral ei hakanud ma veel pileteid broneerima. Auto läks vahetusse Dodge Dart vastu ja mina jäin jälle ilma.
Nüüd tekkis juba sportlik huvi ja valisin järgmise. 5,0 liitrine ja aastaarvuks 1979.
Nüüd oli siis see koht, et auto asus Oulus ehk ca 600km sõitu põhja poole. Seega olin ka selle kriteeriumi nüüd tühistanud. Müüjaga käis kõva kauplemine juba telefoni teel ja meilitsi. Kere paistis olevat veidi räbal kuid jutu järgi tehnika on parendatud ja kangemad nukkvõllid ja parem karburaator pandud. Nii et pidavat olema paras püss. Mõtlesin et olgu sellega kerega, et ega ta nii hull ei paistagi piltidel. Kauplesime kõvasti hinna üle telefonitsi ja lõpuks tuli müüja algsest hinnast tervelt 1,5 kilo alla.
Nüüd oli otsus tehtud ja müüjaga kokku lepitud, et broneerin auto ära ja et ta seda enne maha ei müüks kui ma kohale jõuan.
Reedel, 31.08. hommikul kell 6.00 pere autosse ja VikingXPRS peale. Helsinkis võttis laeva pealt maha saamine terve tunni aga olgu. Nüüd siis navisse sisse Oulu ja tuld. Huvi oli nii suur, et esimsed 200km läksid lennates. Väikesed vahepeatused kohvi ja lõuna jaoks ning edasi põhja poole. Õnneks on maanteel soomes kiirusepiiranguks 100km/h kuid ega kohalikud seda ju ei märka. Sõidetakse ikka 80km/h. Möödasõidu kogemust vist ka heaolu soomes ei ole kuna sõidetakse kolonnis ja suhteliselt väikeste vahedega. Hakkad möödasõitu tegema siis vaadatakse sind kui haiget Eestlast kes liikluskultuurist ei tea mütsigi.
Lõpuks siis kell on 18.05 ja oleme õnnelikult Oulu linnas. Helistan müüjale ja kõik on kombes. Müüja on käinud juba katsastuskontoris ja toonud transiitnumbrid et saaksin muretult El Camiinoga ära kulgeda. Müüja juhatab oma asukoha ja liigume Chevy vaatama.
KOhale jõudes tervitas mind soome huumoriklassikast tuttav tegelane "UUno Turhapuro", Seljas seesama võrkmaika, jalas lühikesed spordipüksid a la olümpia 1980 ja ilma jalanõudeta ehk paljajalu. Lähemal tutvumisel siiski selgus et ei olnud Uuno vaid oli hoopis Iikka.
Esimene pilt mis avanes autost oli pehmelt öeldes masendav. Tagastange olid roosteussid juba jõudnud sedavõrd ära krõbistada et alles olid vaid stange otsad. Iikka vastas et sorri, pilt tagaosast oli varem tehtud kui oli teine stange küljes.
Vasaku külje ette oli jäänud elektripost mis ei jõudnud nii kiiresti El camino teelt eest ära minna. See eest parem külg oli ju täitsa sirge võrreldes vasakuga. Kapotil oli keegi vist viimase pea ajal lõket teinud ja keskelt pahtli ära põletanud. Kiirel käel oli Hr. Turhapuro (nimetame teda siis sedasi) sprayga helesinise triibu joonistanud kapoti keskele katmaks lõkkeaset. Esilaternate kinnitused ja reguleerkruvid olid vist kulunud kusagile olulisemasse kohta sest tuled püsisid eest puukiiludega iluvõre sisse pressitud.
"Vaatame kapoti alla ka siis" teatasin mina. Turhapuro teatas, et "mootorikannen Vipu on poikki" ja asus avama seda iluvõre vahelt välja toodud traadipusaga. "Jes" kapott lahti ja nüüd näeb siis värskelt remonditud mootorit mida on kaasa aidatud. K...t mõtlesin mina , seda mootorit ei ole keegi isegi kunagi pesnud , rääkimiata värskest remondist. Olgu, paneme siis käima ja lähme teeme väikse ringi et saaks tunda seda kanget minekut. Käivitamine osutus veidi komplitseerituks kuna kiirenduspumpa ei olnud karburaatori küljes. Väidetavalt olid tihendid läbi ja uued täitsa tellitud. No õnnestus kudagi käima nipitada, mängides toore klapiga ja gaasipedaaliga. No ja sõidukogemust ei pea kirjeldama kuna kiirendupump ei töötanud siis liikus ta sama hästi kui minu igapäeva sõiduk 1,6 liitrine diisel. Hr. Turhapuro kiitis proovisõidu ajal takka et "anna nüüd gaasi ja tunned kuidas liigub". "Jah, kulgeb sujuvalt" mõtlesin mina.
Jõudsime tagasi Hr. Turhapuro pesapaika ja vaatasime veel auto üle. Tuleb tunnistada, et summuti mis pidi uus olema , oli tõepoolest uus, kuid torud olid kokku keevitatud auto põhjast võimalikult kaugele. Ma ei tea kas eesmärk oli torudega sädemeid tekitada mööda asfaldit kui taga laadida 50kg raskust või mis oli see eesmärk aga torude järgi oli pill madalam kui mõne mehe Lowrider.
Et aga nii kaugele oli juba tuldud siis tegin pakkumise Turhapurole 1500€, mille peale Turhapuro arvas et seda on ikka liiga vähe.
Tänasin viisakalt et Turhapuro leidis aega mulle autot näidata ja pakkisime pere autosse ning auto nina tagasi Helsinki poole.
Siiski jäime ööbima Oulust ca 250 km kaugusel Viitasaari kämpingus.
Hommik on ilus ja jätkame matka Helsinki suunas. Ahjaa, kuna samal nädalavahetusel oli ju ka Jyväskylä ralli siis nagunii sealt läbi sõites sai ka ühtlasi ralli tehnilisel alal käidud.
Leidsin Nettiauto lehelt nüüd hoopis Chevu C1500 Sportside mudeli aastast 1989 asukohaga Helsinki. Helistasin oamnikule ja sealt vastas tõsiselt väsinud ja ilmselgelt hiliste pidustustega lõpule saanud hääl. Pikalt keerutamata küsisin kas ta on valmis loobuma oma pillist mõnevaõrra odavamalt kui see kuulutuses seisis ja vastus oli JAH.
Egas nüüd midagi, kolm tunnikest Helsinkini ja tuld seda isendit kaema.
Auto oli kere poolest tõsiselt väsinud kui tehnika toimis laitmatult. Kohe käima ja trassile katsetama. Uskumatult stabiilselt püsis teepeal isegi veidi kiiremini kui 130 km/h sõites.
Lõime käed ja aeg oli laevale asuda.
Seega kokkuvõtteks- Vaja oli sõita 1500km mööda soomet kaks päeva ringi, et osta auto 3km kauguselt sadamast. Mõni mõistlikum mees (kui mina) oleks ilmselt jalgsi läinud suvalisel kellaajal Helsinkisse ja juba järgmise laevaga tagasi Tallinas olnud.
Nüüd siis hakkab ehitamine, pikk talv ju ees. |
| Eesti registris |
11.08.2015 |
Reedel ehk 07.08. sai siis lõpuks Eesti registrisse. Tuli paigaldada porikummid tagumistele ratastele ja kollased tagumised suunatuled.
Nüüd peaks olema Eesti registris Chevrolet C1500 Sportside mudelit tervelt 2 tk.
|
 |
| kevadet ootamas |
22.03.2016 |
| Pikk talv on olnud tööd ja tegemist täis ja nüüd hakkab juba looma. Sai siis tehtud plekitööd ja augud ära lapitud ning uus värvkate peale. Pisut elektritöid ja uuesti kokku pandud. Nüüd ootame kevadest et saaks mõned ringid teha. |
   |
| Tagasi üle lahe |
27.04.2017 |
| 2016 suvel sai selgeks, et 3 kohta on ikka liiga vähe ja nii läks see Sportside soome tagasi. |
|
|
|
|
