|
|
|
Nädala raud > Drifting 1969. a. Camaro.
|
| 12. Juuni 2006 |
tagasi |
Driftingust ja ühest selle alaga tegeleja huvitavast autost.
Esmalt mõne sõnaga drifingust üldse.
Eestimaal veel praktiliselt mingit kõlapinda mitte leidnud spordiala drifting on tegelikult kaunis pika ajalooga. Kuigi üeljuhitava autoga on kurve võetud arvatavasti autode loomisest saadik ja nii kruusal kui ka asfaltil on seda tehtud ka mootorispordialadel, arenes drifting omaette spordialaks välja 1970-datel Jaapanis. Driftingu loojaks loetakse jaapanlast nimega Keiichi Tsuchiya. Streetracerina harjutas Tsuchiya oma külg-ees sõiduoskusi Jaapani mägistel teedel ja saavutas iseseisvalt õppides peagi suure vilumuse ja kuulsuse, milline jõudis ka paljude mootorispordi ajakirjade kõrvu. 1977. aastal valmis lühike dok-film Tsuchiya driftimisest ja peale seda on ala jõudsalt arenenud. 1988. aastal korraldati esimene spetsiaalne driftingu võistlus. 1996. aastal jõudis drifting ka USA-sse. Täna peetakse üle maailma mitmeid driftingu-võistlusi, mis on publikule hästi jälgitavad ning palju põnevust pakkuvad.
Driftingu võistlustel saab määravaks mitte see, kes on suutnud ehitada kõige võimsama ja kiirema auto, või kes on suutnud kõige rohkem spoilereid ja suuri velgi auto külge kruvida. Võidab hoopis see, kes suudab oma auto kõige effektsemalt kurve võttes finishisse tuua. Kõige olulisem on see, et auto peab olema ülejuhitav, mida rohkem, seda uhkem. Kohtunikud hindavad seda, kas auto liigub kurvides külg ees, samuti on oluline kui kiiresti suudetakse kurve läbida. Miinuseks on see kui auto valitsemisega toime ei tulda ja auto kaotab juhitavuse ja n.ö. "üle" läheb e. siis kui piloot tagaotsa valitsemisega toime ei tule ja see oma teed läheb.
Kõige vaatemängulisemad on driftinguvõistlustel finaalsõidud, mil sõidetakse sisuliselt eliminaatori-põhimõttel ja paaridena. Võitjana väljub duellist see piloot, kes suudab oma oponenti osavama sõiduga üle trumbata. Kohtunik arvestab võitja määramisel järgmiste punktidega:
1) kui tagapool alustav juht suudab driftides mööduda eessõitjast;
2) kui ilma driftimata mööduda eelsõitjast, siis oled automaatselt kaotaja;
3) kui teed spinni, siis oled kaotaja;
4) kui piloot suudab driftides suurendada vahet vastasega, siis aitab see võidule kaasa;
5) samuti aitab võita kui tagapool sõitja suudab eessõitjaga vahet vähendada, seda loomulikult driftides.
Kuna driftingu juured on Jaapanis, siis on ka mõistetav, et kõige populaarsemateks driftimis-autodeks on jaapani autod. Driftingu looja Keiichi Tsuchiya kasutas autot nimega Toyota AE86, see auto on ka suhteliselt populaarne drifterite seas, veel teevad ilma Nissan-i S15 Silvia ja ER34 Skyline, popid on ka Honda S2000 ja Toyota Altezza ning Mazda RX-7. Ameerika autodest on nime teinud Ford Mustang, Dodge Viper ing Pontiac GTO. Loomulikult vajavad autod eelnevat ettevalmistust, et olla konkurentsivõimalised. Kindlasti on oma osa mootori võimsusel, kuid see pole kõige määravam, 300-400 hobujõudu on sõltuvalt auto massist, täiesti piisavad, et korralikult driftida. Kindlasti on oluline korralik jäik vedrustus ning manuaalkast. Eraldi toonitamatagi on selge, et driftimiseks on ainus õige auto tagaveoline, mille tagasild on LSD e. limited slip differential, sest millist kasu on ühest vihaselt ringi käivast tagarattast kui teine abitult kaasa veereb. Suurt tähtsust omab ka auto mootori korralik jahutus, sest auto, mis liigub küll kiiresti, aga külg ees ei saa piisavalt jahutust ja lisaventilaatorid on pigem kohustuslikud kui soovitatavad. Turvalisuse kohalt on kindlasti omal kohal korralik turvapuur. Ja viimaks kõige tähtsamad komponendid driftingu-auto juures - rehvid. Rehve kulub nagu arvata võib päris palju. Algajad drifterid eelistavad kõva seguga u. 15-tolliseid rehve, seda eelkõige seetõttu kuna need rehvid kestavad kauem, on odavamad ning aitavad oma libeduse tõttu paremini autol külglibisemisse sattuda. Oma ala parimad asjatundjad eelistavad siiski pehmesgulisi ja väga hea pidamisega rehve, kuna see aitab läbida kurve võimalikult suure kiirusega ning saavutada paremaid tulemusi.
Ja nüüd pisut ühest omalaadsest projektist, mis peaks aitama kummutada arusaamu, et usaraud ainult otse sõita oskab.
Kuigi Formula D sarja on viimased 2 aastat võitnud vastavalt Dodge Viper ning Pontiac GTO, arvavad paljud, et õige auto driftimiseks on ikka Jaapanis toodetu. Selle laialtlevinud tõekspidamisega ei tahtnud kuidagi nõus olla isa ja poeg Mike ja Brendan Shannon, kes lõid big-block Chevy mootoriga 1969. a. driftingu-Camaro.
Kapoti alla on Camarole pistetud 468-kuuptollise e. 7.7-liitrise töömahuga BBC, mis toodab vabalthingavana u. 700 hobujõudu.
Auto tagavedrustuses kasutatakse nn. "truck arms"-e, mis on sarnasel kujul kasutusel ka Nascar-i autodel ning oli laialt levinud GM-i 1960-1972. a. toodetud pickup-truckidel. Esivedrustus sai omale keerdvedrud, eritellimusel loodud amordid ning rack and pinion roolimehanismi, mille suhe on 10:1-le.
Kuna driftimisel on pikk roolikäik väga oluline, siis täpselt seda ka silmas peeti, kui jäeti ära sisemised rattakoopad, et teha ruumi 17-tollistele velgedele, mida katavad Falken-i P255/40ZR17 rehvid. Tagumised 17-tollised veljed on omale selga saanud P275/40ZR17 rehvid.
Kogu eelpoolmainitud 700 hobuse jõud kantakse tagarehvidele läbi T-10 neljakäigulise manuaalkasti ning 3.73:1 ülekande. Kogu seda toredust aitavad kiirelt pidurdada 13-tollised Wilwood-i pidurid.
Loomulikult on autost jäädavalt minema loobitud kõik ebavajalik nagu heliisolatsioon, stereosüsteem ja kõik istmed peale juhi oma. Auto mass on vaid pisut alla 1300 kilogrammi, võib ise ette kujutada kui reipalt see auto nende 700 hobujõu abil edasi liigub.
Kasutatud materjalid:
Wikipedia
Edmunds |
|
|
|
|
